Koolielu aastatel 1950-1976

Asusin 1950. a. septembris Eidapere koolis tööle kutseta õpetajana. Kutse omandamiseks jätkasin õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaugeõppes matemaatika erialal. Kohe peale instituudi lõpetamist 1960. Aastal kinnitati mind Eidapere Põhikooli direktoriks. Kuna minu tööperiood jäi nõukogude ajastusse, siis kehtisid koolis teistsugused põhimõtted võrreldes tänapäeva koolisüsteemiga. Kui Eidapere koolis tööle asusin, oli koolis õpilasi 150 ringis. Aasta aastalt hakkas õpilaste arv koolis vähenema. Paljuski sõltus see perede arvust ja neis kasvavatest lastest. Perede rohkust ja laste arvu aga mõjutas omakorda tolleaegsete kolhooside „Kevade“ ja „Lokuta“ käekäik. Samuti avaldas oma mõju Järvakandi Tehaste tegevus. Kuna Järvakandi Tehaste töömaht aastatega kahanes, siis tuli juurde neid inimesi, kes hakkasid paremaid töökohti mujalt otsima. Õpilaste arv vähenes 60ni. Vähenemise tõttu tekkisid liitklassid. 1976. aastal otsustas tollane haridusosakond reorganiseerida kooli algkooliks. Minul tuli koolist lahkuda ja nii suunati mind edasi Valgu Põhikooli direktoriks.

Nõukogudeaegset koolisüsteemi iseloomustas õpetamise ja kasvatamise ühtsus ja võrdväärsus. Erilist rõhku pöörati töökasvatusele. Majandite abistamine kevadistel ja sügisestel hooajatöödel oli iga õpilase aukohus. Samuti olid kohustuslikud suvevaheajal aiatöötunnid ning ravimtaimede korjamine. Kooliümbruse korrastamine oli iseenesest loomulik tegevus. Pideva ühiskondliku kasuliku töö tegemise kohta peeti arvestust eraldi märkmikus, kuhu tehti vastavad sissekanded. Sügisel kooli tulles tehti kokkuvõtteid ning peeti lõikuspidu.

Laste arengut ja aktiivsust mõjutasid koolis isetegevusringid ja kultuuriline tegevus. Esile tooksin tol ajal tegutsenud tantsu-, näite- ja lauluringid, samuti kooli oma puhkpilli- ja keelpilliorkestri. Esineti koolipidudel ning osa võeti ka vabariiklikest laulupidudest.

Kool kandis vastutust õpilaste õppeedukuse eest. Seepärast pidid õpetajad tegema õpilastega mahajäämuse korral järjekindlat järeleaitamist ilma selle eest töötasu saamata.

Maakoolis pidi õpetaja olema tõeline „maa sool“. Peale laste õpetamise koolis pandi õpetajale rida ühiskondlikke ülesandeid ja kohustusi. Nii tuli minul direktorina läbi viia rahvamajas peetavad riiklikud tähtpäevalised üritused, samuti tuli korraldada lähiümbruses surnud inimeste matusetalitusi, korraldama  surnuaedades kalmistupäevi ja palju muid erinevaid ülesandeid, mis ei haakunud sugugi õpetajatööga.

Kooli majanduslik olukord sõltus tookord peamiselt koostööst majanditega. Laste toitlustamine koolis ning kooli remont toimus majandite abiga. Õpilaste ekskursioonid toimusid samuti majanditepoolse toetusega ning nende võimaldatud transpordiga. 

Olles pikka aega koolis õpetajana töötanud, võin kinnitada, et nõukogudeaegne süsteem ei olnud kõiges ainult negatiivne. Oli ka palju positiivset, mis aitas noort inimest kujundada ühiskonna väärikaks liikmeks.

Lõpetuseks aga tore lugu sellest, kuidas vahel võib ka õpetajal midagi ununeda.

Õpetaja pani koolipoisi nurka, sest õppetunniks vajalikud õpikud olid koju jäänud. Kui tunnid lõppesid, läks õpetaja rahulikul meele koju. Poiss aga seisab truult nurgas ning  kahetseb, et õpikud koju jättis.  Peagi saabub aga tööle koristaja, kes uurib poisil, miks viimane nurgas seisab. Poiss räägib oma loo koristajale ning seepeale lubab koristaja poisil koju minna. Koristaja aga lubas minna rääkima direktorile, et õpetaja, kes poisi nurka unustas, väärib karistust.

Mihail Avson

Eidapere kooli õpetaja ja direktor aastatel 1950-1976

Meenutusi ajaloo ja inglise keele õpetamisest

Põhiline osa minu õpetajatööst on olnud seotud Eidapere Kooliga. See kestis ümmarguselt 50 aastat. Tundub päris pikk aeg, aga möödunud on see nagu linnulennul.

Kuna 1960-ndatel aastatel oli maakoolides puudus õpetajatest, tuli sageli õpetada täiesti erinevaid aineid. Minule kui humanitaarkallakuga inimesele oli tõeliseks katsumuseks füüsika õpetamine. Sellega nägin tõsist vaeva, sest tollased lõpuklassi poisid olid selles valdkonnas minust tunduvalt targemad, aga kuna olin tollal noor õpetaja, olid nad varmad mind abistama. Ühisel jõul saime päris hästi hakkama.

Õnneks sain ma üsna varsti võimaluse hakata andma ajalootunde ja see oli hoopis midagi muud. Ajalugu on mulle alati meeldinud ning kogu kooliaja olid ajaloos mul ainult viied.  Huvi maailma asjade ja muistse elu vastu olevat ma tundnud juba varasest kooliajast. Siis olevat ma vanaisa pidevalt vaevanud palvega rääkida kuningatest,  krati tegemistest ning sellestki,  kui tema alles väike oli. Ajaloohuvi on  minus säilinud tänaseni. Loen üsna palju, ka tavalisi juturaamatuid, kuid olen alati eelistanud raamatuid, kust midagi huvitavat teada saab. Nii oleme läbi aastate õpilastega arutlenud, kas Hitleril õnnestus põgeneda. Nüüd kostub üha julgemalt ja kindlamalt teateid, et Hitleril ja Eva Braunil õnnestus põgeneda  Argentiinasse ning sealt hiljem Paraguaisse. Tal olevat olnud ka kaks tütart. Sageli tekitas tundides põnevust Pugatšovi ülestõusust rääkides seik, et teda reetnud kasakate perekonnad tulid tsaarivalitsuse eest kaugelt Jaiki jõe äärest Pärnusse, kuna kardeti kättemaksu. Meil on viimastel aastatel olnud koolis mitmeid õpilasi Pärnust ning nemadki on mõelnud, et äkki on nad tuttavad nende ümberasujate lapselapselapse...lastega. Kõik on võimalik. Ajalugu on nii imeline, sest ta on igal pool sinu ümber, muudkui sukeldu sellesse. Natuke kahju on, et minul ei ole enam võimalust kõike uut ja huvitavat õpilastega jagada.

Esimesed tööaastad Eidaperes olid igati vahvad, sest kui oled noor, siis tunned, et kogu maailm on sinu ees lahti  ja võimalusi on nii palju. Tore on see, et meid, noori õpetajaid oli siin päris palju. Me olime kõik peaaegu ühevanused: mina, Riina Urbla (Paeste), Eha Vahtramäe (Orupõld), Aino Vevers (Michelson), Helle Soome (Veskimägi) ja Maie Pajos  (Vilimaa). Kuigi elud on enamuse meist Eidaperest eemale viinud, suhtleme me omavahel nüüdki, 50 aastat hiljem. Kahjuks on õpetaja Eha Orupõld juba 7 aastat meie hulgast lahkunud. Missugune pühendumine eesti keelele oli temas ja kui palju ilusaid töid kunstiõpetuse õpetajana ja ise kunsti luues (kaardid, klaasimaal, igasugused stendid kooli kujunduseks jne.) on ta andnud Eidapere koolile ja tolleaegsetele õpilastele.  Siis ei olnud selles midagi erakordset, kui peaaegu kogu Eidapere oli tema ärasaatmisel tulnud talle viimast lugupidamist avaldama.

  Oma õpetajatee algusele mõeldes tuleb tõdeda, et ega noore õpetaja elu väga kerge ei olnud.  Kohe tuli (kaugõppes) õppima asuda. Õppimise kõrvalt loodi pered, sündisid lapsed ja tegemist oli palju. Aga hakkama saadi, sest noor inimene jõuab palju. Õppimine töö kõrvalt oli raske. Kergem oli nendel, kellel oli võimalust seda teha päevases osakonnas.

Kui Riina Paeste Haapsallu elama asus, sai minust lisaks ajalooõpetajale ka inglise keele õpetaja. Olen seda keelt alati armastanud.  Olen kurb, et ma ei saanud inglise keelt omal ajal põhjalikumalt õppida.  Käisin küll Tallinnas Keeltekoolis, aga tundsin, et sellest jäi väheks, oleksin rohkemat soovinud. Kuid nagu elus ikka, tuleb teha valikuid ning sel hetkel ei jätnud elu ja töö mulle selleks piisavalt aega. Inglise keele juurde tagasi pöördudes tahan kiita kunagisi „Tip Topi“ õpikuid, mis pakkusid välja hulgaliselt mõtteid ja võimalusi õpilastega ise erinevaid kirjutisi koostada.  Nii andsid tolleaegsed 8. klassi õpilased koolis välja kaks ingliskeelset ajakirja. Need olid Mysteri World ja My Magasin. Õpilastel oli endal võimalus valida rubriigid, millest kirjutada. Kirjutasid artikli valmis ning illustreerisid selle. Kaks ajakirja sai valmis, aga nagu loomingulistes kollektiivides ikka juhtuda võib, tekkisid koostajatel väikesed eriarvamused. Need said aga lahendatud uue ajakirja loomisega.  Nii koostas 5. klass hoopis kogumiku „My dinosaur“.  Artiklite kogumikud ilmusid aga kõikides klassides, alates 5.-9.klassini välja. Kogumikud sisaldasid klassi parimaid artikleid. Vahel tuli  parimatest teha valik. Vahva oli, et enamik neist kirjutistest oli kaunistatud loo autori illustratsioonidega. Neis töödes oli palju loomingulisust, sest arvutid polnud siis veel vallutanud kogu õpilase maailma. Tundus, et nii oli õpilasel põnev õppida ja õpetajal huvitav õpetada. Paar aastat tegutses meil ka üsna edukalt inglise keele ring, kus aktiivseteks osalejateks olid Kadri Ross, Kristi Toomet, Viivika Viickberg ja Daisy Kisseljova. Vahvad tüdrukud, nii palju oli särtsu ja ise teha tahtmist. Tublidest inglise keele oskajatest tahaksin nimetada veel Merje Michelist, Ivar Lauri, Raido Talurit, Ants Tammet, Kertu Liivamäge ja Silver Niinemetsa. Rõõm oli käesoleval kevadel kohtuda Maret Igalaanega, kes elab nüüd juba 5 kuni 6 aastat Austraalias ja räägib ainult inglise keeles. See oli minule suur üllatus ja rõõm, et endine õpilane leidis oma lühikese puhkuse ajal aega ja soovi külastada oma õpetajat. Sellised hetked soojendavad alati südant.

Ajaloo õpetamisel olen ma kokku puutunud mitmete suurepäraste õpilastega, kes on edukalt ajaloo-olümpiaadidel esinenud. Kõige esimene neist oli Jaan Nõmmik, kes on tänaseni tuntud väga hea ajalooõpetajana Vinni Pajusti Gümnaasiumis. Ajaloolane sai ka Priit Riemanist, kes momendil töötab muuseumis.  Tublid ajaloohuvilised olid ka Rait Roland Veskemaa, Jaanika Sillaste, Tarmo ja Tõnis Kundla,  Andro Mikkor, Kadri Tammai, Elari Eser Ohu. Nemad on olnud tublimatest tublimad, aga tõsistest ajaloohuvilistest tahaksin veel nimetada Margus Rohulat, Heldur Benderit ja Tõnu Tähet. Kunagi, juba täismehena, saatis Margus Rohula mulle emaga tervitusi ja oli palunud emal edasi öelda, et olgugi et ta on mitmeid koole läbi käinud, igatseb ta ikkagi Eidapere-aegseid ajalootunde.

  Elus tuleb ette erinevaid juhtumeid. Allpool olen kirja pannud mõned minu õpetajaelus juhtunud lood. Aeg 1960-ndatel aastatel oli veel väga vaene. Kui meie, noored õpetajad tööle asusime, siis mööblit, mida oma tuppa panna, meil praktiliselt polnudki. Nii saime voodi ja kapikese kooli poolt,  laud ja toolid olid meil enamasti endal olemas.  Rohkem mööblit meil polnud. Voodiks olid valgeks värvitud reformpõhjaga raudvoodid. Mina ja Eha Orupõld elasime noorte õpetajatena mõlemad praeguses Madise poe majas. Lisaks meile elas selles majas veel kaks perekonda. Nende perede meeste lemmikteemaks oli pikka aega lugu sellest,  kuidas nad käisid läbi lukuaugu vaatamas Eha valget voodit. Kui Eha abiellus ja kolis oma senisest korterist ära, asusin sellesse korterisse elama mina. Mina olin selleks ajaks jõudnud vahetanud oma raudvoodi kušeti vastu välja. Naabrimehed olid nüüd aga õnnetud, et neil polnudki enam võimalust ilusat valge otstega voodit piiluda...

Tuli ette ka juhuseid, kus õpilased armusid õpetajasse. Olid koolis kaks venda, parajad rüblikud, kelle korralekutsumine ei olnud väga lihtne. Õpetaja Riina Paeste oli vanema vendadest päris taltsaks teinud ja manitsedes nüüd nooremat: „Näe, su vend on juba päris mõistlik“. Vastuseks kõlas  aga noorema venna suust: ,,Noh, Viki ju armastab teid, aga ega mina küll nii loll ole!"

Äpardusi juhtus ka vahel. Meil Riinaga (Paeste) oli üks hea tuttav vanaproua, kes ikka aeg-ajalt palus, et me ostaksime talle pudeli viina. Tema andis raha ja meie ostsime. Meil ei tekkinud mingisuguseid küsimusi, kuni ühel päeval ütles minu naabrinaine, et kuule, minu käest on mitu inimest küsinud,  kas need noored õpetajad võtavad viina. Et see lugu võib ka nii välja paista, selle peale meie, noored õpetajad, ei tulnudki... .

1960-1970-ndatel aastatel oli pikapäevarühm koolis kohustuslik. Jah, ühtpidi oli see hea, aga teistpidi vanema astme õpilastele oli ikka väga väsitav peale 6.-7. tundi minna  jälle õppima. Pikapäevarühmas oli kasvataja ülesandeks kontrollida, kas järgmiseks päevaks on ikka õpitud ja nii pidi õpilane talle vastamas käima. Tuligi üks noormees vastama, sai mõned laused öelda ja siis käis paras mütsatus. Vastaja lihtsalt minestas ja prantsatas maha. Õnneks ta ei kukkunud millegi otsa, vaid pingiridade vahele. Enne veel, kui mina ehmatuskrambist vabanesin, oli tema püsti, pühkis tolmu maha ja lohutas mind, et ei ole viga midagi, kõik on hästi. Õnn muidugi, et kõik läks hästi.

Oli aeg, kus õpilastel pidid olema koolis kaasas isiklikud käterätikud. Igal esmaspäeval tuli klassijuhatajal neid kontrollida. Ikka kippusid need koju jääma... .Ükskord kui ma küsisin Aivarilt, et miks sul ei ole käterätti, oli väikese tarkpea vastus mulle selline: ,,Meil kodus ainult üks on ja seegi on must!"

Mare Haas

Ajaloo ja inglise keele õpetaja

Töötanud Eidapere koolis 1964 -2014

Direktor aastatel 1982-1986

 

Minu aastad Eidapere Koolis

Palju kasutatakse väidet, et kui külast kaob kool, kaob sealt ka elu. Kuivõrd õige see on, pole aga kuskilt lugeda. Väikeste maakoolide saatused on läbi aegade olnud sarnased – nad sünnivad, arenevad, hääbuvad ja aeg-ajalt ka kaovad. Kui asum kasvab jõudsalt, kasvab ka kool. Asumite kasv aga sõltub palju töökohtade olemasolust või töökohtade kaugusest, aga ka paljudest muudest asjaoludest. Siin on suur osa nii poliitikute kui ka ettevõtjate ettenägelikkusel.

Eidapere kool on läbinud samasuguse teekonna. 80-ndate alguseks oli koolist järel väike algkool. Kes oli otsustaja, seda ma ei tea, aga kuskil tehti otsus praeguses mõistes põhikooli taastamiseks. Laste arvu tõus pidi seda otsust toetama. Selle hetke põhiline tööandja Lokuta kolhoos vajas töökäsi. Arvan, et just kolhoosi esimehe Lembit Soomeri asjaajamine viis selle otsuseni. Selle aja olulisemad otsused tehti reeglina omavaheliste kontaktide kaudu, majanduslikele prognoosidele pöörati ilmselt vähem tähelepanu (kogu majanduse toimimine käis praegusest pisut erinevalt).

Mind määrati Eidapeer kooli direktoriks 1986. aastal. Selleks ajaks oli kool jõudsalt kasvanud. Üle hulga aja oli koolis ka lõpuklass. Noore ja pisut idealistliku mehena pöörasin põhitähelepanu õppetööle – selline oli ka vastavatel koolitustel saadud sõnum. Mind toetas tööle asudes ühe maakooli kohta väga hea kaader.  Juba mõne aasta pärast hakkas kooli edukus välja paistma maakondlikel aineolümpiaadidel. Et Eestimaal toimus vägev „uutmine“, sai koolis teha üsna palju asju oma äranägemise järgi, st keskne võim hakkas koolielu vähem segama. See andis uusi võimalusi, aga suurendas samas sisulist vastutust. Võib öelda, et oli huvitav aeg kogu Eestile, aga ka koolile.

Õpilaste arv tasapisi kasvas, liitklasside osa vähenes. Järjest tuli nuputada, kuidas õppetööks vajalikke ruume juurde „organiseerida“. Kõige naljakam tundub tagantjärele see, kuidas ühte kasutusele võetud „klassiruumi“ oli  võimalik kuidagi ära mahutada vaid kaks pinki ja õpetajalaud.  Praegu tundub küll uskumatuna, aga parimatel aegadel õppis selles vanas mõisahoones korraga üle saja õpilase.

Majandusprobleemidega tuli minul direktorina suhteliselt vähe tegeleda – rahaasju aeti läbi haridusosakonna, üht-teist sai tehtud ka kolhoosi abiga. Väiksemaid remonditöid tegid tublid koristajad ja ka õpetajad ise. Mina sain aga korraliku san-tehniku kogemuse – kui veevärk oli suhteliselt korras, siis soojasüsteemiga oli külmal ajal alati tegemist omajagu. Tol ajal toimus koolide varustamine tsentraliseeritult. Nii saadeti sageli kooli palju mittevajalikku, kõike vajaminevat tuli aga tellida vähemalt aasta jagu ette. Siis aga viis elu meid kokku heasüdamliku ingliga Rootsist – proua Maryga. Temast sai meie koolile edaspidi tõeline tugi ja abi. Nii toimetas ta koolile igasugust erinevat kraami – alates kasutatud riietest kuni klassitahvlite ja koolimööblini. Ja mis veelgi uskumatum, osa Mary toodud mööblist on praegugi veel kasutusel! Koolile mittevajaliku kraami müüsime enamjaolt maha ja ostsime koolile muuhulgas pesumasina – sel ajal täiesti ennekuulmatu lugu!

Mingil ajal tuli aga uudis, et kolhoos hakkab ehitama uut klubi ja koolimaja. Otsus oli kauaoodatud – kui koolimaja oli töötamiseks veel kõlbulik, siis klubihoone oli küll külili vajumas. See võttis ka maha mõtted vana mõisahoone võimalikust remontimisest (ja asjaajamisest – selleks polnud mul küll mingeid kogemusi). Mind pühendati nendesse plaanidesse suhteliselt hilja, sest kompleksi projekteerimine oli juba lõppjärgus. Siiski meenub, et mitmeid muudatusi suutsin siiski sisse viia  (näiteks koridorid pidid olema veelgi kitsamad), aga kes seda kõike enam täpselt mäletab. Asi oli ju ideaalne – omanik (kolhoos) annab hoone ja sisustuse, minu kui direktori ülesanne oli õppetööd organiseerida. Veel tuleb meelde, et meid taheti vägisi sisse kolida mittevalmis majja, aga sellele olime kindlalt vastu ning oma tahtmise suutsime läbi suruda. Seetõttu alustasime 1994. -1995. õppeaastat vanas koolimajas. Nii toimuski kolimine detsembri keskel. 16. detsembril 1994.a., nädal enne jõuluvaheaega alustasime õppetööd uues koolimajas.  Oli ilus, kerge lumekirmega talvepäev, kui koolipere vanast majas rongkäiguga uude marssis, kaasas koolikotid ja … mõned koolipingid-toolid. Uus koolimaja ootas lapsi, õpetajaid ja töötajaid. Oli tore aeg.

 

Väino Kundla

Koolijuht aastatel 1986-1995

Meenutame möödunut…

Sattusin Eidaperesse üsna juhuslikult. 2003.aasta augustikuu lõpupäevil helistas mulle Eidapere kooli tolleaegne direktor Inge Pullat ja tegi ettepaneku tulla kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Olin üllatunud. Esialgu ei nõustunudki, sest mul oli kool, kus olin töötanud juba üle 40 aasta ning armastasin seda kooli ja neid lapsi väga. Siiski nõustusin tulema niikauaks, kuni leitakse uus kehalise kasvatuse õpetaja. Nii alustasin õppeaastat, töötades kahes koolis.

Mäletan selgesti oma esimest tööpäeva Eidaperes. Koolimaja olin pildilt näinud, paari õpetajat tundsin ka, kuid ikkagi oli hinges suur ärevus. Ei teadnud ju kuidas õpilased mind omaks võtavad ega sedagi, kuidas nad kehalise kasvatuse tundi suhtuvad. Kui tulin koolimaja trepist üles, seisis trepi juures suur seltskond noormehi. Kõik uudistasid – uus õpetaja ikkagi. Siis astus poiste hulgast välja üks pikk poiss (hiljem selgus, et see oli Marek Jants) ning ulatas mulle terekäe. Tema järel tuli, teine, kolmas…. Ja nii oligi „jää murtud“!

Esimene tund Eidapere kooli oli mul 6.-7. klassi poistega. Toimus see kooli siseõuel, osaliselt ka Järvakanti viival teel. Koolil ju siis spordiväljakut ei olnud ja rahvamaja saalist polnud mul ainugi. Kõik tunnid toimusid õues või eriti halva ilma korral esimese korrus ühes väikeses ruumis, mis oli kohandatud võimlemisruumiks. Esimene tund läks hästi. Poisid olid aktiivsed ja püüdlikud. Mina jäin tunniga rahule. Ei võtnudki kaua aega, kui võistlustelt hakkasid tulema esimesed medalid ja karikad. Olime ka ise aktiivsed. Käisime maakondlikel võistlustel, korraldasime ise võistlusi. Osalesime isegi Tallinnas sügisjooksul. Suureks sündmuseks oli Kehtna valla väikekoolide spordipäev (sel ajal oli Kehtna vallas kolm väikest kooli: Ingliste, Eidapere ja Lelle). Kirjutasime projekte, millele saime ka rahastust ning nii muutus meie sporditöö päris elavaks.  Õnnestus juurde saada ka spordiinventari, mille hoidmiseks esialgu küll võimalused puudusid.

Minule aga hakkas Eidaperes nii meeldima, et järgmisel õppeaastal töötasingi ainult Eidapere koolis.

Mulle meeldis Eidaperes kõik – õpilased, kelle seas oli ridamisi väga andekaid ja perspektiivikaid poisse. Meeldis nende aktiivsus ja tahe teha sport, meeldisid abivalmis õpetajad. Arvan, et ka lastevanematega  leidsime ühise keele.

Teisel kooliaastal avastasin rahvamaja. Seda kõige paremas mõttes. Julgesin välja käia mõtte, et suures saalis oleks väga hea tunde läbi viia. Tänu direktori toetusele saime rahvamaja juhatajaga kokkuleppele saali kasutuse osas. Vedasime uhked punased toolid seina äärde ja nii saime juba veidi ruumi saalis midagi teha. Peagi otsustati rasked toolid uute vastu vahetada. Uued toolid mahtusid kehalise kasvatuse tundide ajal lavale ning spordisaal oli laste päralt. Saime mängida korvpalli, jalgpalli. Muretsesime kõrgushüppe inventari, treeningtõkked ja palju muud vajalikku. Lõpuks saime tegeleda isegi teivashüppega. Meie õpilastest said mitmed teatud- tuntud tegijateks maakondlikel võistlustel. See kõik andis endale jõudu ja tahet juurde.

2005. aastal saime tänu Eidapere Naisseltsi aktiivsele tegutsemisele uue spordiväljaku. Spordiväljaku avamise auks korraldasime Eidapere Kooli I olümpiamängud. Mängude aukülaliseks oli kettaheitja Gerd Kanter. Eesti Olümpiakomiteest osales Toomas Tõnise. Spordiväljaku avaviske sooritaski Gerd Kanter. Sündmuse meenutamiseks istutas olümpiavõitja puu. Need olümpiamängud ei jäänud ainsaks. Korraldasime neid veel kahel korral. II olümpiamängudel oli aukülaliseks Jüri Tamm ja meie oma maakonna spordiveteran Leili Kaas. Tema poolt oli välja pandud ka medal parimale tütarlaste kuulitõukajale. Selle sai endale Aile Talts. II olümpiamängude aukülaliseks oli palutud Erika Salumäe, kuid kahjuks haigestus ta vahetult enne meie võistlusi ning ei saanud osaleda. Kuid Erikaga on kohtunud meie tublid spordipoisid ikkagi. Nimelt osalesime poistega kahel aastal järjest Hiiumaal toimuval Koolispordiliidu suvelaagris „Meri ja päike“. Laager kestis kolm päeva ning programmis oli sportlik meelelahutus, isetegevuskava, ekskursioonid ja palju muid toredaid laagritegevusi. Laager lõppes ikka puhkeõhtuga. Julgen arvata, et vabariigis ei ole palju poisse, kes võivad öelda, et nad on Erika Salumäega tangot tantsinud. Meie kooli noormees Madis Liiver saab seda teha, sest just teda palus Erika endaga tantsima ja laagri lõpus tänas noormeest eraldi selle eest.

Minu Eidapere koolis töötamise 11 aasta jooksul on olnud palju rõõmu, aga ka palju tööd ja tegemisi. On olnud ka ebaõnnestumisi, kuid ka need innustavad, kui neist õppida. On olnud palju väga häid spordipoisse – ja tüdrukuid. Meenutaksin siinkohal kahte toredat venda Martin aja Mart Brecherit, kes koolinoorte meistrivõistluste A-vanuseklassi poiste 100 meetri jooksus kaksikvõidu koju tõid. Paljud treenerid ei jõudnud tookord ära imestada, et kust „ metsast“ need poisid välja on tulnud. Mart Brecheri kaugushüpperekord 6. 18 on jätkuvalt koolis rekordiületust ootamas. Meenub mitmekülgne Rauno Poom, kelle kõrgushüpperekord 1.80 püsib siiani.  Kirjeldamatut rõõmu pakkus ühel aastal meistrivõistluste B-vanuseklassi noormeeste kettaheite autasustamine, kuid poodiumil seisid uhkel kolm Eidapere poissi: Jaanus Jõeveer, Rauno Poom ja Madis Liiver. Oli väga liigutav hetk. Juba aastaid kuulub maakonna 11.-12-aastaste poiste jooksudistantsi rajarekord Tauno - Kardo Kuusemetsa nimele. Juba aastaid on tema nimel Alu Suurjooksu rekord.

Tuntud tegijad on olnud veel: Rainer Pelberg, Kairo Edvand, Silver Niinemets, Lauri Vetesina, Kevin Reimets. Need olid noormehed, keda maakonnas tunti ja teati ning oodati alati võistlustele, et näha nende häid saavutusi.

Praegu ootame järelkasvu nendele tublidele tegijatele. Lootustandvaid poisse-tüdrukuid on. Jätkuks vaid tahet ja jõudu.  Koolil on olemas oma kindlad sporditraditsioonid ning välja kujunenud spordialad, millega tegeletakse. Traditsiooniliselt on iga õppeaasta esimestel päevadel toimunud nn koolikotijooks. Osa võtavad kõik õpilased ning osalenute vahel loositakse lõpus välja auhinnaks koolikott. Sel sügisel toimus juba 11 korda Lokuta – Eidapere Suurjooks, kust osa võivad võtta kõik ümbruskonna jooksuhuvilised. Traditsiooniks on saanud ka perespordipäevad, mida korraldame nii sügisel kui talvel. Aktiivselt võtame kogu kooliperega osa tervisenädala üritustest. Sellel õppeaastal ühinesime ka üle-euroopalise tervisenädalaga ning sportlikku lusti jagus terveks nädalaks. Kooli põhialadeks on saanud kergejõustik, suusatamine ja jalgpall. Kahjuks on huvi vähenenud korvpalli vastu. Suureks sooviks on taastada traditsioon lõpetada õppeaasta ühise laagriga Mukre rabas.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et Eidaperes on olnud läbi aegade andekaid spordipoisse ja – tüdrukuid. Eidapere Kool on jäänud oma sportlike saavutustega maakonna väikekoolide esiritta. Soovin ja loodan, et ta jääb esiritta ka edaspidiseks püsima.

 

Luule Sulg

Kehalise kasvatuse õpetaja

Eidapere koolis töötab aastast 2003.

 

Naljakaid laagrilugusid

Minu meeldejäävad ja naljakad lood on juhtunud aastaid tagasi, siis kui alles alustasin koolis tööd - mõlemad toimusid laagrites.  Esimene Mukres, teine Kaisma järve ääres.

Korraldasime suviti koolilaagreid. Tol aastal andis õiget laagriaega oodata. Olime laagri planeerinud juuli lõppu, kuid just siis algasid õhtuti äikesevihmad. Ja nii järjest nädal, ka teise nädala algus oli samasugune. Lõpuks otsustasime, et laagrit enam edasi lükata ei saa. Seadsime ennast laagri poole teele augusti esimesel nädalal. Õnneks olime osanud valida väga õige aja. Juba esimene laagriõhtu oli soe, laulsid ritsikad,  paistis täiskuu – imekena augustiõhtu. Õpetajatest olime kaasas õpetaja Mare ja mina.

Plaanis oli palju mängida, loodust uurida, laagritarkusi õppida, lihtsalt meeldivalt aega veeta. Ja muidugi oli meil kavas õhtul, pärast uinumist,  maastikumäng korraldada. Õnnetuseks, aga võib-olla õnneks, toimus mäng sügaval ööajal – täiskuuvalgel, vastu hommikut. Selles olid lapsed ise „süüdi“.

Lugu ise oli aga selline. Nagu laagris ikka, olid meil lõkkevalvurid.  Kristi kord oli lõket valvata südaöö paiku, siis kui kogu laager juba magas, kaasaarvatud ka meie, õpetajad. Kristi oli kartma löönud ja palunud oma sõbrannat Kailit seltsiliseks. Aga kes siis sellisel ilusal ööl magada saab. Nii oli varsti kogu laager lõkketule ääres mõnusalt aega veetmas. Ainsad,  kes rahumeeli kahekesi sügavalt magasid, olid  õpetajad.  Algul suutsid lapsed vaikselt olla. Varsti aga läks jutuvada kõvemaks ja muidugi ei puudunud ka valjud naerupahvakud. Kui me õpetaja Marega lõpuks ärkasime, ei saanud me algul aru, mis toimub. Teadsime, et laager peab magama ja meie peame maastikumängu hakkama ette valmistama. Telgiuksest välja piiludes  nägime kogu laagrit lõbusalt tule ümber istumas ja huvitavat sõnamängu mängimas, mille olime õhtul selgeks õppinud.

Läksime meiegi nende seltsi, ehkki väga piinlik oli, et olime laagrikorra käest lasknud.

Tekkis aga probleem, kuidas luuremäng läbi viia, kõik ju üleval. Algselt oli plaanis laager häirega üles äratada. Häire kuulub ju ikka laagri juurde. Ega midagi, veidi aja pärast kuulutasime uuesti välja öörahu ja saatsime kõik magama teadmisega, et luuremäng jääb ära. Ega seda und kauaks jätkunud. Varsti kuulutas häire luuremängu algust. Päris põnev oli suures kuusemetsas kuuvalgel tegutseda.

Teine meenutus on seotud laagriga, kus olime kooliga kolm päeva laagris Kaisma järve ääres. Ootasime häiret. Laagrist oli saladuslikult kadunud meie loodusainete õpetaja Teet. Lapsed teadsid, et häiret antakse fanfaariga ja olid ootusärevil. Päevastest askeldustest väsinuna olid nad aga lõpuks märkamatult uinunud.

Läksin telki, kus magas meie fanfarist Jaak, et teda üles äratada. Aga oh õnnetust. Jaak ei ärka. Raputasin, palusin, karjusin, anusin, kuid Jaak ikka üles ei tõuse. Pomiseb ainult midagi vastu. Lõpuks käisid teda äratamas ka teised õpetajad. Kui poisi üles saime, avastas ta, et fanfaari pole. Meenus, et viimati olime fanfaari näinud lõkkeplatsile. Saatsime Jaagu otsima. Oli juba hämar ning poiss alleds unesegane. Tuleb tagasi jalalt jalale tammudes ja ütleb, et fanfaari pole, ei tea, kuhu see kadunud on. Et lapsi üles saada, ei jäänud pioneerijuhil muud üle, kui hakata trummiga ühe  telgi juurest teise telgi juurde kõndima ja karjuma “Häire! Häire!” Asja ei võetud algul tõsiselt. Arvati, et nalja tehakse.  Oodati ju tegelikult fanfaarisignaale, mitte trummipõrinat. Nii oligi ülestõusjaid vähe. Võttis tükk aega, kuni saime laagri üles rivistada ja välja kuulutada kadunud õpetaja otsingud.

Õpetaja leiti poole kilomeetri kauguselt sauna juurest tugevalt köiega kinniseotuna. Kuna õpilastel oli käsk õpetaja üles leida ja laagrisse tuua, siis seisid nad raske ülesande ees. Kuidas toimetada õpetaja laagrisse? Õpetaja Teet ei võtnud ju jalgu alla, ei hakanud üldse kõndima. Ei jäänud muud üle, kui lapsed võtsid tal kätest ja jalgadest kinni ning hakkasid tassima. Tassisid teda pool kilomeetrit. Kuidas see kõik juhtus, see on juba asjaosaliste teada,  sest meie tassimist ei näinud. Meie aga ootasime. Ei tule ega tule lapsed tagasi. Juba mõtlesime, et midagi on juhtunud. Lõpuks kuulsime heki tagant laste kilkeid ja naerulaginat. Kui nad lõpuks laagrisse jõudsid, pandi vaikiv  õpetaja Teet minu jalge ette maha (olin laagriülem). Laagrilised teatasid õpetaja leidmisest ja laagrisse toimetamisest. Kuid õpetaja vaikis, ei liigutanud, ei vastanud ühelegi küsimusele. Sattusin paanikasse. Mida lapsed kinniseotud õpetajaga teepeal teinud olid? “Mitte midagi,” oli nende vastus. Lõpuks otsustasin kiirabi välja kutsuda. Pidin hakkama juba käske jagama, kes lähevad ümbruskonnast telefoni otsima (polnud veel mobiilide aeg). Järsku “ärkas” aga õpetaja Teet ellu. Hiljem ütles, et nähes minu ehmunud ja murelikku nägu, ei jätkunud tal enam tahtmist mind piinata.

Eks see, kas lastel oli kokkumäng õpetaja Teeduga, et mind ja teisi õpetajaid  muretsema panna, oli nende südametunnistuse asi.

Muidugi, tagantjärele tundus Jaagu äratamine, laste kogunemine rivistusele, õpetaja Teedu päästmine, kõik nii naljakas, pakkus kõneainet  ja nalja tükiks ajaks. Eriti siis, kui saime teada, et Jaak oligi unes ringikõndija, kes ei teadnud oma tegudest sel ajal midagi.

 

Õpetaja Valli Kuldsepp

Õpetaja Eidapere Koolis aastast 1982 kuni tänaseni

 

Algklasside õpilased karjalaskepäeval Kehtnas piimafarmi

1.-5. klasside õpilased osalesid  täna, 20.mail 2014.a.  Kehtnas karjalaskepäeval, mis kandis nime: Piim ei tule poest. Kehtna valla lapsi oli kokku tulnud pea 150. Enamik maalapsi oskasid vastata targalt piima tootmisega seotud küsimustele.
Lapsed tutvusid lautades elavate lehmade, vasikate ja pullidega. Loomi sai katsuda ja vasikatele meeldis eriti julgemate laste sõrmi imeda. Harjuti nii silo-, mineraalsööda- kui ka sõnnikulõhnadega. Veel uudistati moodsaid farmiseadmeid ja jälgiti lautades töötavate inimeste tegemisi. Küsiti, miks on loomadel nö. kõrvarõngad numbritega ja uuriti loomade toredaid nimesid. Vaadati vasikate poegimise kuupäevi ja jälgiti vastastikku silmavaatamist. Paljud lapsed pildistasid neile rohkem meeldinud loomi.
Huviga jäädi ootama, millal lehmi lüpsma hakatakse ja pärast seda otsustas nii mõnigi tulevikus oma töökoha siduda just laudaga. Ikka ja jälle joosti tagasi lauda juurde, et vaadata, mis lehmad nüüd teevad.
Peale seda kutsus lapsi päevajuht, Venno Loosaar, võistlama ja lustima. Eidapere lapsed olid alguses üsna arglikud, kuid mida aeg edasi, seda julgemaks nad muutusid. Mänge oli palju, kes ära väsis, sai joonistada pilte ja maiustada piimatoodete ning küpsetistega. Parimaid võistlejaid autasustati auhindadega.
Siis kutsuti Eidapere lapsi vaatama, kuidas vanal ajal taludes võid tehti. Võitegu õnnestus ja iga laps sai rõõska koort segada, kuni tekkis või. Võiteost järelejäänud maitsvat vedelikku ehk võipiima joodi ja võid sai kohe paksult, nii et hambad ei põruks, leivale määrida.
Päeva võttis kokku väikene kingitus piimasaaduste tootjatelt ja tänukõned Rapla maavanemalt ning Kehtna vallavanemalt.
Ettevõtmise algatus tuli Eestimaa piimatootjatelt, kes korraldasid seda üheaegselt Eesti neljas piimafarmis.
Aitäh osalejatele ja päeva korraldajatele. Huvitav üritus oli.

 

Õpetaja Margus Maripuu